sotimaa

istun siin p'rap]rgus, kus klahvidel pole t#pit#htesid. mitte et mul siin internett kenasti olemas oleks, praegu istun [he hotelli pesuruumi eeskojas, selja taga on baar ja baarileti taga vahivad soti mehed jalkat, vahepeal karjatades ja siis j'lle ]lut r[[bates. ma ei n'e seda, aga ma tean. muidu on k]ik oolraidi ja kui a l]piks #ra londonisse p''sen on eriti hea. krt. ]htuti vahin seda fotolasu, mille just oma voodipeatsi vastu olen kleepinud ja m]tlen, et kes pagan k'skis mul kodust #ra tulla.
ja siis kuulan wbh koostatud naksitrallilooga plaati ja kui j'rgmine lugu tuleb, t]stan k#e [les. harjumusest.
musi, beibid...

kaubamaja...

... pidi oma aknakujunduse minu pärast täna ära lõhkuma. otsisime mu emale sünnipäevakinki ja lõppude lõpuks olin ma kindel, et pean saama sellesama rohelise võrkkiige, mis ripub kaubamaja aknal. riho, kes mu'ga kaasas oli, käskis hästi järele mõelda, sest oi kui piinlik lugu tekiks, kui toodaks kiik ära ja ma vaataksin seda ja ütleksin :"tänan, ei, see ei sobi meile..." mkmm. tuuseldasime siis terve esimese korruse läbi, ei olnud, lõpuks küsisin müüjalt, kes pahaaimamatult jalgrataste juures töllerdas. tädi arvas, et küllap on võrkkiiged läbi müüdud, aga seda akna pealt vast saaks, nii... homseks... või ka tänaseks, kui väga vaja. oli väga vaja. müüjad sahmisid kuskil arutult ringi ja lõpuks teatati meile, et kiiged on siiski müügil kõige alumisel korrusel. all olid ikkagi ainult 2 valget järel! kutsuti töömees, kes siis vist end vaateaknale vinnas ja sealt soovitud rohelise võrgu ära tõi. suurepärane.
nüüd üritasin teha miskit kooki, aga lahtikäiva vormi vahelt voolas pool tarretist koogi pealt külmkappi...:(

ei, me ei kurda ajapuuduse üle

tegin täna koolis paari tunniga valmis oma selle semestri kõige parema maali, tulin kl 00.00-ks koju ja töötasin välja oma arust täitsa hea land-art'i idee. kuidas kõik saab nii kiiresti ja hästi tehtud, kui sul on aega vaid 1 päev?!